Ajaluguvanikon üsna vana, nii idas kui ka läänes ja inimesed kandsid neid taimedest punutud vanikuid esmalt peas.
Vana-Kreekas kasutasid inimesed iidsete olümpiamängude tšempionide kandmiseks vaniku punumiseks taimseid materjale, nagu oliivioksi ja lehti.Vana-Hiinas kasutati vanikuid ka kandmiseks kaunistustena, raamatus "Kuldne ajalugu – avalik arvamus ja riietus" on kirjas: "Naiste ehted, ei lubatud kasutada helmeid, cui cui inlay ja muid asju, cui juuksed, välja arvatud dekoratiivsed vanikud kroon , ülejäänud on keelatud.Rekord, on näha, et sel ajal on lillesõrmus Jin naiste igapäevane ehe.
Muidugi ei kasuta inimesed vanikuid mitte ainult sel kujul, vaid ka Vana-Kreeka olümpiavõitjad saavad vanikuid, on ka needpärjadkuulsusrikka "medalina", mis ripub mälestuseks seinal, mis laseb inimeste peadest pärjad seinale kolida ja saada seinale dekoratiivseks rippuvaks.Sellest sai seinal rippuv dekoratiivese.
Tänapäeva ühiskonnas ei kasutata lillepärja kandmist meie igapäevaelus tavaliselt, kuid pulmas on see siiski oluline element pruudi võlu suurendamiseks, paljudes pulmades lastakse vanikuga kaasa ka pruutneitsid või kaaslased lapsed. .
Igihaljaste okaspuude okstest valmistatud jõuluvanikuid kaunistavad ka mõned puuviljad, näiteks holly ja männikäbid, mis toovad külmal aastaajal rohelust ja elu.
Lisaks jõuludele, aprillis ülestõusmispühadele riputavad läänlased ka värviliste munadega kaunistatud vanikuid.Hiljem, kui religiooni mõju hääbus, ei ole Euroopas ja USA-s harjumusel riputada vanikuid enam tugevaid pühadepiiranguid ning olukorra kaunistamiseks riputatakse erinevatel aastaaegadel erinevaid vanikuid.
Tänapäeval on lääne kultuuris tavaline rippuminevanikkodus, sest lääne usukultuuris meenutab pärja kuju Jeesuse ristilöömise okaskrooni, nii et jõulude ajal riputatakse selle sündmuse mälestuseks välisuksele pärja.
Postitusaeg: 01.11.2022